SOOVITUSI

Eesti spordi- ja liikumisharrastuse edasiseks arendamiseks spordikorralduslike uurimuste (2003 - 2004) põhjal ja lähtuvalt põhieesmärgist – rahva kehaline vormisolek ja sportlik eneseteostus

Alljärgnevad soovitused on esitatud eelkõige spordiharrastuse laiendamise aspektist ega puuduta tippspordi arendamise spetsiifilisi probleeme.

1. Suurendada sportimisvõimalusi kompleksselt, vastavuses sportimisvormide eelistustele ja võimaluste igapäevast kättesaadavust tagavalt.

Tuleks asuda optimaalse spordiehitiste võrgu (sealhulgas soovituslike miinimumnormatiivide) väljatöötamisele ja -arendamisele, mis lähtuks esmajoones elanikkonna lähiümbruse sportimisvõimaluste prioriteetsusest ja teiseks saavutusspordi spetsiifilistest vajadustest (üleriigiliselt koordineerituna).

Elanikkond vajab käepäraseks harjutamiseks kvaliteetseid liikumisradu, lihtsamaid saale, halle, ujulaid ja mänguväljakuid. Lähiaastail on otstarbekas teha panus koolide spordibaaside (juurde)ehitamisele, ennetades sellega niigi väikesearvulise põlvkonna liikumisest võõrdumist ning täiendades oluliselt ja adekvaatselt (koolide asukoht vastab enam-vähem elanikkonna paiknemistihedusele) täiskasvanute sportimisvõimalusi. Koolide spordibaaside rohkendamine on ühtlasi eelduseks täiendava liikumistunni ellukutsumiseks.

Jalgrattateid rajada praktilisi liikumisvajadusi (kooli ja tööle) sõitmist silmas pidavalt, praktiliste võrgustikena. Jalgrattasõidu populaarsus on hüppeliselt kasvanud.

2. Arvestades spordiehitiste läbilaskevõime suurt erinevust eri piirkondades, oleks vajalik saavutada neis kõigis spordiehitiste (eriti sisebaaside) teenindusvõimsuse miinimumtase, mille kohta oleks otstarbeks välja töötada soovituslikud normatiivid, mis aitaksid spordiehituste võrku piirkondlikult tasakaalustatult kavandada.

3. Uurimuse käigus korrastatud ja täiendatud spordiehitiste andmebaasi on vajalik edasi hooldada, pidevalt täiendada ja ka arvestust kontrollida. Täpsustavat defineerimist vajavad näiteks liikumisrajad.

Analoogse lähenemisega uurimistööd on mõtet süvendada juba adekvaatse andmebaasi alusel.

4. Regionaalse spordiehituste võrgu konkreetseks kavandamiseks oleks otstarbeks teostada süvauuring 2 - 3 maakonnas ja linnas, mille tulemusi saaks kasutada ka näitliku abimaterjalina laiemalt, teistes piirkondades.

5. Reservi on näha spordi- ja liikumisharrastuse organiseerituse taseme tõstmises ning klubidesse ühinemine eeldab vastavate programmide ja pidevate kampaaniate läbiviimist, stimuleerima (ka rahaliselt) regulaarse treeningtöö teostamist, erinevate sihtrühmade kaasamist. Otsustamist ootab kooli (tervise)spordiklubide loomise küsimus, milleks on vaja ka seadusandlikku alust. Arengupotentsiaalina saab käsitleda firmaspordi klubide moodustamist.

6. Klubidesse ühinemine looks eeldused ka ühiskondliku kaadri (vabatahtlike) pealekasvuks ning rohkendaks pealtvaatajate ridu (klubide liikmed ja toetajad) spordivõistlustel. Töö vabatahtlike kaasamiseks eeldaks eriprogrammi, sest uurimistulemused kinnitasid selle lõigu mahajäämust.

7. Spordialadest on enam õigustatud traditsiooniliste massiliselt harrastatavate, samuti uute arendavate alade toetamine. Üldprintsiibina on spordialade diferentseerimine õigustatud tippspordi eesmärke silmas pidavalt (noorteressursi nappuse tõttu), tervisespordi tasandil sobivad kõik arenduslikud harjutusvormid, põhimõttel – igaühele midagi.

8. Kuna spordi- ja liikumisharrastust otseselt takistavate teguritena tuuakse esile spordiväliseid (aja- ja rahapuudus), siis sellest tulenevalt omandab sportimistingimuste loomisel veelgi enam kaalu lähiliikumispaikade olemasolu ja nende kasutamine soodustatud tingimustel.

9. Spordielu korraldamisel on vajalik märksa enam rõhku panna tervisesportlikule suunale, sest võistlustele orienteeritud sportimist harrastab 4 - 5% täiskasvanuist ja 15 - 20% noortest, lisaks elanikkonna vananemise tendents.

10. Noortele on vaja luua enam meelepäraseid osavõtuvõimalusi ja parandada spordiõpetust, Uurimus viitab kooli kehalise kasvatuse langevale efektiivusele ning see nõuaks süvaanalüüsi. Vaja on paindlikku reglementeeritust – nii normatiivide rakendamisel ja oskuste omandamisel kui ka uudsete alade kasutamist. Spordist enam kõrvalejäänute noortegrupina saab käsitleda vanemate klasside tütarlapsi.

11. Käsitletud uurimistööde alusel on soovitav jätkata spordiharrastuse struktuurimuutuste monitooringut (Eesti spordi-Gallup), käsitleda saadud kirjeldust ka turu-uuringu vaatevinklist (sporditeenuse ostmine) ning korrastada andmebaasid spordiehituste ja rahastamise vallas.

12. Riikliku spordistatistika andmestikku oleks vajalik lisada treeninggruppides harjutajate arv spordialati kui organiseeritud sporditöö üks põhinäitajaist, samuti ühiskondliku töö arvestus (kolmanda sektori efektiivsus!).

13. Rahastamise sihipärasuse ja läbipaistvuse saavutamine eeldab arvestuse suuremat ühtlustamist ja selle kriteeriumide piisavalt ühtset mõistmist. (Näiteks “tervisespordi” meelevaldne interpreteerimine).

Esitatud soovitused puudutavad vaid ühte osa spordisüsteemist ega hõlma näiteks, lisaks tippspordi arenguprobleemidele, olulisi juhtimisküsimusi (spordikaadri koolitus ja kujunemine, suhtevõrgustik jms.). Rahastamise ja osaliselt ka spordiehituste uuringuid saab käsitleda pilootuuringutena spordi juhtimise tagasiside korrastamisel. Tervikuna peaks olema uuringutega saadud info kasutatav spordisüsteemi funktsioneerimise analüüsiks ning toeks juhtimisalaste otsuste ja arengukavade tegemisel. Tehtud töödes tuleks näha algust andmebaasi loomiseks ja intellektuaalse potentsiaali rohkendamiseks spordi arendamise strateegiate määratlemisel.

Eesti Sporditeabe Sihtasutus

Viimati muudetud: 10.03.2005