Eesti Sporditeabe Sihtasutus

Tallinna Pedagoogikaülikool

Autor ja vastutav täitja: Sven Sommer

Kaasautorid: Mait Arvisto, Mart Haruoja, Kalju Paju, Joe Noormets, Riin Undusk

EESTI SPORDI RAHASTAMINE (pdf)

Uuringuaruanne Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumile

Tallinn 2004 © Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium ja Eesti Sporditeabe Sihtasutus

1.1. Järeldused ja soovitused

1.1.1. Üldist

• Välja töötada spordi rahastamise aluste defineerimine ja spordi majandusarvestuse süsteem.
• Taotleda riigieelarvest spordile läbi kultuuriministeeriumi kindlalt fikseeritud summa raha – ettepanek siduda SKP-ga, näiteks 0,2% SKP-st.

Tabel 1

Eesti SKP ja kultuuriministeeriumi spordikulude kasv 1994 - 2003 (mln krooni)

• Määratleda selgelt rahastamise vahekorrad teiste ministeeriumidega, eriti sotsiaalministeeriumiga.
• Määratleda Eesti spordikorraldus postsotsialistliku Ida-Euroopa (põhitähelepanu tippspordil, liikumisharrastus igaühe enda probleem) või Põhjamaade (põhitähelepanu liikumisharrastusel, tippspordi rahastamine eelkõige erasektori roll) süsteemi kuuluvaks ja kujundada seeläbi ümber rahastamise prioriteedid. Arenenud riikide trend on selline, et tippspordi osakaal väheneb ja harrastusspordi osakaal tõuseb. Peamiselt on põhjuseks tippspordi kõrvalilmingud: kommertsialiseerumine, vägivald, doping, aga ka ühiskonna teadlikkuse tõus ja võimaluste lisandumine. Lähematel aastatel toimub veelgi selgem jagunemine: a) profispordiks, b) tavaliseks võistlusspordiks, c) spordiharrastuseks (nn liikumisharrastus, noortesport).
• Reorganiseerida kultuuriministeeriumi eelarve struktuur (vähem valdkondi: 1) alaliidud ja ühendused, 2) investeeringud, 3) koolitus(keskused), 4) liikumisharrastus, 5) sporditeadus, 6) rahvusvaheline suhtlus, 7) Eesti Olümpiakomitee, 8) erirühmad, 9) noortesport, 10) muud kulutused.
• Nn “künnisraha” spordiga tegelemiseks tuleb alandada. Sport peab olema kättesaadav kõigile. Need spordialad, kes ei suuda kujundada harrastajasõbralikku keskkonda, peaksid olema riigieelrvest proportsionaalselt vähem rahastatud.
• Süsteemi: “noored odavalt – täiskasvanud maksavad” rakendamine.
• Tulemusjuhtimise printsiibi rakendamine rahastatavatele organisatsioonidele.

1.1.2. Liikumisharrastuse rahastamine

• Liikumisharrastuse ja tervisespordi rahastamise kriteeriumide väljatöötamine.
• Liikumisharrastuse koolituskeskuste loomine ja nende rahastamine riigieelarvest.
• Harrastus- ja tippspordi selgem eraldamine organisatsioonis ja rahastamises. (definitsioonid!)
• Rahastamise vahekord on Eestis tippspordi ja liikumisharrastuse osas 60% - 40% (Soomes on vastav suhe sisuliselt 25% - 75%) Tippsportlasi on kõigest 0,5 protsenti kõigist spordiga tegelejatest. See on mõneti paradoksaalne olukord, kus 0,5% vajab eduks 99,5%, sest mitte ainult eduks, vaid üldse konkurentsis püsimiseks on vaja ka järjest suuremaid taustajõude (treenerid, arstid …) ja aparaati (promootorid, managerid, juristid …). Samas veetakse 99,5% tegutsemist peamiselt ühiskondlikel alustel, vabatahtlikkuse põhimõtetest lähtudes.
• Otseste toetuste suurendamine laste ja noorte liikumisharrastusele.
• Koolivälise spordi osakaalu tõstmise projektide rahastamine.
• Noorte spordiharrastusega tegeleva organisatsiooni loomine (a la Nuori Suomi Soomes) ja selle rahastamine riigieelarvest.
• Kas üldpildi mitmekesistamine või Sport Kõigile töö ja tegevuse konkretiseerimine.

1.1.3. Liikumispaikade rahastamine

• Lähtuda Eesti Sporditeabe SA korraldatud liikumispaikade uuringu soovitustest, Eesti klimaatilistest iseärasustest ja spordiharrastuse struktuurist.

1.1.4. Tippspordi rahastamine

• Klassifitseerimine ja diferentseerimine spordialade rahastamisel (individuaal- vs võistkonnaalad, nn klassikalised vs uued spordialad, odavad vs kallid spordialad).
• Tippspordi treeningukeskuste (Tallinn, Pärnu, Otepää) loomine ja rahastamine riigieelarvest.
• Uus lähenemine treeningettevalmistusele, senisest suurem osa taustajõududele ning nende rahastamine.

1.1.5. Sporditeaduse ja rakendusuuringute rahastamine

• Fikseeritud protsent kultuuriministeeriumi spordi eelarvest, näiteks 5%.

1.1.6. Maakondade sporditöö rahastamine

• Maakondade sporditöö rahastamise skeemi ühisosa väljatöötamine.
• Nõue ja ettepanekud reorganiseerida tegevus, et suunata rohke ressursse maakondadesse.
• Regionaalse (spordi)arengu tasakaalustamise eesmärgil toetada proportsionaalselt rohkem majanduslikult mahajäänumaid piirkondi.

1.1.7. Alaliitude rahastamine

• Rahastamissüsteemi ümberkorraldamine. Alaliidu raha koosneb kolmest osast: 1) tippsport/tulemused – kvaliteet (25%), 2) noortesport – kvaliteet + kvantiteet (50%), 3) liikumisharrastus – kvantiteet (25%).
• Selgesti mõõdetavad kriteeriumid.
• Riiklik toetus alaliidule – fikseerida kindel protsent alaliidu tulude osas (min 50%, maks 75%, Soomes 85%). Vähendaks alaliitude sõltuvust riigieelarvelistest vahenditest. Motiveeriks alaliite tegelema enam kaasaegse spordi juhtimise, majandus- ja turundustegevusega.
• Ei rahastata: kultuuriministeeriumi aruandevõlglasi.
• Töötada välja alaliitude toetamise künniskriteeriumid (ettepanek toetada alaliite, millel on vähemalt: üle poolte ehk 8 (5) maakondades harrastajaid, 15 (10) liikmesklubi, 1000 (500) harrastajat. Siin arvestada erandeid!).
• Muud võimalikud kriteeriumid rahastamisel: antidopingtöö, sugudevaheline võrdsus (naised/mehed juhatuses), lastel ja noortel võimalus harrastada ala majanduslikust taustast sõltumatult.

1.1.8. Sporditöö juhtimise koolituse rahastamine

• Osa haridusministeeriumi koolitustellimuse raha suunamine sporditöö juhtimise koolituseks.

Viimati muudetud: 10.06.2005