Eesti Sporditeabe Sihtasutus

Uurimistöö aruanne Kultuuriministeeriumile

SPORDIEHITISED JA LIIKUMISPAIGAD EESTIS (pdf)

Töö teostaja: Tallinna Pedagoogikaülikooli Spordisotsioloogia Labor

Töö teaduslik juhendaja: Mait Arvisto

Töö teostajad:  Joe Noormets, Kalju Paju, Riin Undusk

Tallinn 2003

JÄRELDUSED, SOOVITUSED, EDASISED UURIMISÜLESANDED

1. Spordiehitisi Eestis on nii üldiselt läbilaskevõimelt kui arvuliselt ja pindala poolest elaniku kohta n.ö. võrreldaval kesk Euroopa tasemel (näiteks Saksa ja Poola normatiivid) ja sisebaaside läbilase vastab kogu Eesti lõikes regulaarselt harrastajate hulgale (10 - 20% elanikkonnast).

2. Juhul, kui seada eesmärgiks regulaarselt spordiharrastajate arvu kahekordistamine (Eesti 5. Spordikongressi otsus), siis on vajalik ka liikumisradade kõrval tõsta oluliselt sisebaaside läbilaskevõimet.

3. Spordibaasidega varustatus paikkonniti on liiga erinev, kuni kahekordselt.

4. Suuremates linnades on elaniku kohta sportimisruumi vähem, eriti Narvas ja Tallinnas (esmajoones Lasnamäe linnaosas).

5. Kuigi orienteeruvad normid teistes maades osundavad sellele, et mida suurem keskus seda vähem sportimispinda elaniku kohta, jääb nimetatud linnade sportimispind soovituslikule normatiivsusele oluliselt alla. Ka välisbaase, mis omavad linlasele erilist tähtsust on tunduvalt vähem Narvas, Tallinnas ja Tartus.

6. Maakondadest on sisebaaside läbilaske võimelt halvimas olukorras Viljandi, Võru, Pärnu ja Põlva maakonnad.

7. Omamata antud töö põhjal täit ülevaadet koolide spordibaaside kohta, saab teoreetiliselt järeldada, et kõigi koolide spordibaaside väljaehitamine vähendaks ka baaside paiknemise ebaühtlust, sest koolide asukohad seostuvad üldjuhul elanikkonna tihedusega.

8. Massiline spordiharrastus koondub paarikümnele spordialale, mille vajadused tuleks esmajoones rahuldada, ehitistega katta. Seejuures poleks vaja lisada näiteks staadione seevastu ujumise nõudlus on jätkuvalt suur ja basseine ka alla soovitusliku normatiivse.

9. Kasutatud arvutusmetoodikad (läbilaskevõime, pindala, baaside arv elaniku kohta) spordibaaside võrgu hindamisel, andsid põhimõtteliselt samasuunalisi tulemusi, see tähendab täiendavad üksteist, kusjuures informatiivsemaks näitajaks võib hinnata läbilaskevõime näitajat.

10. Uurimus tõi esile ka spordiehitiste statistilise andmebaasi lünklikkuse (eriti Tartu linna andmed, liikumisradade arvestus jms.) ning arvestuskriteeriumide mõningase erineva mõistmise (staadionide, väikeste saalide ja välisväljakute liigitamine). Esineb vastuolulisust Kultuuriministeeriumi ja EOK andmebaasside vahel (näiteks saalide mõõtmed). Väga puudulik on eraspordibaaside arvelevõtmine. Kultuuriministeeriumi poolt kasutusele võetud andmekaartide puhul osutus “muu” liiga laiaks kategooriaks, mida on vaja liigendada. Soovitav oleks andmekaartidele lisada ka väiksemate kui alla saja ruutmeetriste saalide arvestus.

11. Omavalitsustele kuulub 79% kõigist spordirajatistest, 13% on riigi- ja 8% eravalduses.

12. Spordiehituste püstitamise vajadused regiooniti on väga erinevad, mida kinnitasid ka meie poolt tehtud intervjuud piirkonna liitudes ning see on mõningases vastuolus spordikongressi pool aktsepteeritud nn kolme laine (esindusobjektid, tervisekeskused ja koolide spordirajatised) printsiibiga. Antud töös käsitletud temaatika edasiarendamisel, oleks vaja:

• korrastada ja täpsustada spordiehituste ametlikku andmebaasi, haarates sinna ka erasektori valduses olevad spordirajatised
• teostada süvauuring kahes kuni kolmes maakonnas ja linnas, mis võimaldaks täpsemalt arvestada spordiharrastuse struktuuri ning välja selgitada orienteeruvaid, soovituslikke normatiive Eesti oludele vastavalt.

Viimati muudetud: 11.03.2005