Eesti Sporditeabe Sihtasutus (töö teostaja: TPÜ spordisotsioloogia labor)

NOORTE SPORDIHARRASTUSE STRUKTUUR JA ARENGUVÕIMALUSED (pdf)

Uuringu aruanne

Vastutav täitja: Mait Arvisto

Täitjad: Joe Noormets, Kalju Paju, Marion Piisang, Meeli Roosalu

Tallinn 2004

K O K K U V Õ T E

Kokkuvõttena koolinoorte spordiharrastuse struktuuri uurimusest saab antud aruandes välja tuua järgmist.

1. Viimase kümne aasta jooksul, võttes aluseks võrdlust 1993. ja 1996. a uuringutega, pole käsitletud vanuserühmade spordiharrastuse mahus (kordade arv nädalas ja maht tundides) üldjuhul olulisi nihkeid toimunud, mida peegeldavad hästi vastavad tulpdiagrammid (joonised 2 - 5). Mõningat edenemist võib märkida üksnes 15-aastaste tütarlaste seas, kelle puhul oli suurenenud ka võistlusaktiivsus. Tervikuna jääb ligi pooltel vastavaealistel koolinoortel normaalset füüsilist arengut tagav sportlik koormus saamata. Ka regionaalsed erinevused on üldpildi suhtes minimaalsed. Sportimisaktiivsuse indeksi põhjal osutusid sportlikult aktiivsed üldse aktiivsemateks ka teistes antud eagrupile iseloomulikes vaba aja tegevustes.

2. Spordialade harrastamise struktuur näitab põhialade osas stabiilsust – nii suvel kui talvel prevaleerib 7 - 8 spordiala (ujumine, jalgrattasõit, suusatamine, võimlemine jalgpall, korvpall) jooksmine, mis kannavad valdava enamiku harjutajate sportlikku liikumist. Järgnevale 7 - 8 alale (uisutamine, võrkpall, tantsimine, kergejõustik, aeroobika, jõutreening ja muud pallimängud) paigutub umbes veerand spordiharrastajaist ning ülejäänud jaotuvad juba rohkem kui poolesaja spordiala vahel, millest osa ei oma ka liikumiskoormuse seisukohalt praktilist tähtsust. Harjutusvormide (spordialade) ampluaa on tunduvalt mitmekesistunud ja nii näiteks on talvealadest tulnud suusatamise kõrvale lumelaud ja mäesõit. Spordi-ja liikumisharrastuse laiendamise seisukohalt on uued harjutusvormid teretulnud, tippspordi seisukohalt tuleb ressursi piiratuse tõttu valida läbilöögivõimelisemate alade vahel.

Eraldi märkimist väärib tantsimise esiletõus (täiendavatest aladest esimese eelistusena, tennise kõrval), mis võiks olla üheks argumendiks kolmanda liikumistunni (suures osas tantsutunni) sisseviimiseks koolidesse.

Uurimuses kinnitust saanud spordialade harrastamise ja eelistamise struktuur, koos mõningate muutustega, orienteerib sportimistingimuste loomist – eelkõige nende alade jaoks, mida massiliselt harrastatakse.

3. Organiseeritud sportimine on kandunud peaasjalikult (koolivälistesse) spordiklubidesse ning kooli osa on tunduvalt vähenenud. Mis on optimaalne? Noorte sportimise väljaviimine koolidest ei toonud kasu põhjanaabritele ja nüüd ollakse mõneti tagasiteel Noorte massilise sportimise koondumine koolide juurde (baaside tunduva lisandumise korral) on aga üldise tegevussuunana Eestis seni otsustamata, aga eelkõige , teadlikult katsetamata. Viimast eeldaks näiteks koolide spordiklubide ellukutsumine.

4. Uuritud vanuses kooliõpilaste osavõtu määr võistlustest on püsinud stabiilsena kui mitte arvestada 15-aastaste tütarlaste võistlusaktiivsuse mõningast lisandumist. 30 - 40% õpilastest jääb võistlemisest kõrvale, vanemas vanusegrupis enam. see näit ühtib Havera uurimuse (1998) andmetega. Ilmselt on põhjust laiendada võistlemisest osavõtuvõimalusi, diferentseerides võistlusklasse, suurendades võistkondlike võistluste osakaalu jms, kuid vähemandekate tarvis oleks peamine tervisesportlikule teele aitamine.

5. Sportimist takistavate teguritena toodi valdavalt välja aja- ja huvipuudust, s.t. subjektiivset laadi tegureid, kuna ajapuudust tervisespordi tasandil objektiivse põhjusena üldjuhul võtta ei saaks, sest.. kas võetakse aega sportimiseks või mitte.

Rahapuuduse osa võiks hinnata tagasihoidlikumaks kui oletatud, seevastu spordispetsiifiliste tingimuste (sportimispaikade, treeningugrupi, piisavate oskuste jms.) märkimine umbes 40% õpilaste poolt osutab küll vajalikele tegevussuundadele st spordihuvidele vastavate treeningupaikade rohkendamisele, sobivate harjutusrühmade moodustamisele, sportimisoskuste lisamisele populaarsetel spordialadel.

6. Õpilaste hinnang spordirajatistele oli põhiosas positiivne, kuid järeldus oleks – saalid on korras, väljakud, staadionid, liikumisrajad ja ka ujulad ootavad vähemalt veerandi õpilaste arvates kordategemist, st need ei kutsu harjutama.

Omaette olulise tingimusena sportimismiljöö ja hügieeni seisukohalt tuleb käsitleda pesemis- ja riietumisvõimalusi. Nihe paremuse poole on toimunud – kui käesolevas uurimuses nentis 82% õpilastest võimalust sooja veega pesta, siis varasemate küsitluste andmeil said seda teha vaid pooled lastest. Kuid selle näidu väärtuseks peaks olema 100%.

7. Kooli kehalise kasvatuse tundide meeldivus peaks olema samuti maksimumi lähedal, jäi aga 60 - 80% tasemele, vastumeelsemaks osutus see 9. klassi tütarlastele. Võrreldes eelnevate küsitlustega on kehalise kasvatuse meelepärasuse aste langenud, kesiselt hinnatakse ka koormuse saamist ja sportimisoskuste saamist. Kokkuvõttes tähendab see ohumärki kooli kehalise kasvatuse tunni osatähtsuse vähenemisest üldise spordihariduse tagamisel.

Viimati muudetud: 11.03.2005