Eesti Sporditeabe Sihtasutus (töö teostaja - TPÜ spordisotsioloogia labor

TÄISKASVANUTE SPORDIHARRASTUS JA SELLE ARENGU PERSPEKTIIVID (pdf)

Uuringu aruanne

Vastutav täitja: Mait Arvisto

Täitjad: Riin Undusk, Kalju Paju, Elmar Truu, Joe Noormets

Tallinn 2004

K O K K U V Õ T E

Kahe eelpool käsitletud ülemaalise representatiivse uuringu põhjal saab teha täiskasvanute spordi- ja liikumisharrastuse struktuuri kohta järgmisi üldistusi.

1. Regulaarset ja füsioloogiliselt enam-vähem piisavat harrastuslikku liikumiskoormust (vähemalt 2 korda nädalas) saab ligi kolmandik meestest ja neljandik naistest, kusjuures süstemaatiliselt harjutajate koormuse maht nädalas ulatub samuti üle 2 tunni. Neile lisandub kuni 15 protsendi ulatuses keskmiselt kord nädalas harrastajaid (nädalavahetustel liikujad), kelle arv on püsinud suhteliselt stabiilsena. Mõnevõrra on kasvanud intensiivselt liikujate osa, kusjuures mehed on märkinud seda poole rohkem. Võrreldes 1998. a andmetega on vähemalt kaks korda nädalas harjutajate arv mõnevõrra (5 - 8%) vähenenud, millist tendentsi kinnitab ka spordi- ja liikumisharrastusega üldse mitte tegelejate osakaalu mõningane tõus. Vähemalt neli korda nädalas liikumist harrastavate seas on vähenenud noorema vanusegrupi ja tõusnud pensionäride osa. Märkimisväärseid regionaalseid erinevusi nendes sportliku liikumise kõige üldisemates näitajates pole. Võrreldes varasemate aegade (15 - 20 aastat tagasi) andmetega on spordi- ja liikumisharrastus täiskasvanute seas laienenud – peaaegu poole võrra.

2. Sportimise tegevusvormide (spordialade) struktuuri iseloomustab stabiilsus – prevaleerib 5 - 6 spordiala (jalgratas, ujumine, käimine-jooks, suusatamine, võimlemine koos aeroobika ja atleetvõimlemisega), mis katab 80 - 85% harrastusest. Järgneval kohal on pallimängude (eeskätt korvpall, jalgpall, võrkpall) grupp, kuid vaatamata mängude populaarsusele noorte hulgas ja vaadatavusele jäävad nad kogu rahva harrastusena ülalmärgitud aladele suurusjärgu võrra alla.

Uute tendentsidena võib rääkida jalgrattabuumi saabumisest, ujumise eelistamise jätkuvast tõusust. Positiivse levikunihke on teinud tennis, jalgpall; naiste seas sulgpall, võimlemine (sealhulgas hommikvõimlemine), ka rulluisutamine.

Pealinnas eristub atleetvõimlemise ja tennise ulatuslikum harrastamine, teiselt poolt aga jalgrattasõidu tagasihoidlikum levik (teed?).

Täiendavalt soovitakse ujuda, tennist mängida ja võimelda (aeroobika, atleetvõimlemine), samuti kuuluvad täiendavate eelisalade nimistusse jalgrattasõit, suusatamine ja võrkpall, kusjuures põhitakistusena sportimise mitmekesistamisel märgitakse rahanappust.

3. Spordiharrastuse organisatsioonilises pildis domineerib omal käel tegutsemine (80% ulatuses). Treeninggruppe külastab kuni 15% harjutajatest, mis teeb umbes 5 - 7% täiskasvanuist.

4. Sportimisest osasaamine väljendub ka spordi tarbimisena pealtvaatajana. Viimase aasta jooksul end pidevalt võistlustel käijaks märkis iga kümnes ning jälgimas käidi peamiselt korvpalli, jalgpalli, autosporti, ka kergejõustikku ja spordipidustusi. Tallinlaste seas lisandus tantsuvõistluste ja tennise vaatamine.

Võistluspaikade külastamine jääb meil suhteliselt tagasihoidlikuks, mille üheks põhjuseks saab pidada elanikkonna tagasihoidlikku organiseerumist spordiklubidesse (tribüünide alalised täitjad on ikka klubide liikmed ja toetajaskond).

Meediat appi võttes nihkuvad vaadatavuse populaarsuse poolest esiplaanile jalgpall, korvpall, suusatamine, autosport, kergejõustik – ässad ja telepilt on teinud oma töö. Naised eelistavad ka televiisori vahendusel osa saada rohkem spordipidustustest ja võistlustantsudest.

5. Osalus spordi organiseerimisel (kohtunikuna, juhendajana, korraldajana) jätab ilmselt kõige enam soovida, sest pidevat tegevust nimetatud väljal märgib alla poole protsendi vastanuist, millest ei piisa kolmanda sektori süsteemi, mida spordisüsteem oma põhiosas on, kvaliteetseks funktsioneerimiseks. Sporditöö näitab sellega ka meil tugevat professionaliseerumise tendentsi, kuid disproportsioon vabatahtliku (ühiskondliku) töö kahjuks leidis kinnitust ka antud töös.

6. Spordi- ja liikumisharrastusest kõrvalejäämise peamiste asjaoludena fikseeruvad nn. spordivälised tegurid: kolmandik vastajaist nimetas ajapuudust, väsimust ning vähest huvi ja viitsimist; viiendik tõi esile halba tervist ja rahapuudust. Viimast märkisid enam (10% ulatuses) tallinlased. Vahetuid sportimistingimusi põhitakistusena mainiti vähem – nii oskuste vähesust, varustuse, koha kui ka kaaslaste puudumist – 10% piires. Transpordiprobleemid kui ka juhendajate nappus tänase Eesti arengu juures liikumisharrastust enam tuntavalt ei piira.

7. Uurimus näitas, et lihtsamat spordivarustust omab või saab perekonnas kasutada enamik elanikest- dressid ja spordijalatsid, aga ka jalgratta kasutamise võimalus on kahel kolmandikul küsitletuist, pooltel olid suusad, ühel kolmandikul mõni suurem pall, sulgpallireketid jms. Lihtsamat spordivarustust ei saa ilmselt pidada sportimist takistavaks oluliseks teguriks, kvaliteetvarustus ja üksikjuhud välja arvates.

8. Spordiehitiste juurdeehitamise pingerida rahva igapäevase liikumisharrastuse aspektist kujunes selgepiiriliseks ja üksmeelseks – eelkõige on vaja lisada liikumisradu, basseine, saale ja ka väljakuid, mõnesse kohta staadione. Tippspordi erivajadusi rahvaküsitlus muidugi ei tuvasta, samuti ei peegelda ülemaaline küsitlus mõne keskuse või piirkonna üksikuid vajakajäämisi. Regionaalses lõikes (Tallinn, suuremad linnad, teised keskused) osutus spordiehitiste vajadus liikide kaupa ühetaoliseks, mida korrigeeriks konkreetses kavandamise töös spordialade harrastuse ja eelistuste struktuur ning elanikkonna paiknemine antud piirkonnas.

9. Rahva hoiakut tervisespordi suhtes võiks hinnata maksimaalselt positiivseks. Võistlussport, nii kohalik kui ka tippsport, leiab 75 - 80% toetust, mis on tippspordi suhtes rohkem kui mõnes varasemas uuringus ning seda naiste arvel.

10. Saadud spordiharrastuse struktuuri üldandmestik kinnitab spordi- ja liikumisharrastuse teatud laienemist pikemas ajaperspektiivis, kuid osundab ka teatud platoole ja jätkuvale mahajäämusele Põhja- ja Kesk-Euroopa maadest, kelle elatustasemeni jõudmise üheks eelduseks on terve ja heas kehalises vormis kodanik. Täiskasvanud elanikkonna vormisoleku taseme tõstmiseks ja liikumisharrastuse levikuks on tarvis kavandada spordirajatiste lisamist vastavalt rahva poolt tunnetatud vajadustele, aidata kaasa enamlevinud ja populaarsete spordialade arengule.

Kuigi rahvas eelistab valdavalt omal käel sportimist tuleb ka selleks jätkuvalt võimalusi luua (eelkõige liikumisrajad, jalgrattateed jms.) ning käsilevõtmist ootab spordiklubidesse organiseerumine (eriprogrammid ja kampaaniad). Esmatähtsaks arenguteeks ja võimaluseks tuleks lugeda tervisespordi osatähtsuse tõstmist spordipoliitikas ja tervistuslike treeningurühmade tegevuse laiendamist, samuti ka ühiskondliku kaadri värbamist ja koolitamist.

11. Antud uurimus võimaldas üldistada (kaardistada) üleriigiliselt elanikkonna spordi-ja liikumisharrastuse tänase seisu ning kinni püüda mõningaid muutuste tendentse. Ühtlasi annab tehtud töö pidepunkti Eesti spordi-Gallupi rakendamiseks edaspidi, kindlustamaks tagasisidet spordi juhtimis- ja korraldamistöös spordisüsteemi põhieesmärkide saavutamisel.

Käesolevas aruandes sisalduvate materjalidele toetuvalt oleks otstarbekas soovituste kompleksi ühine (uurijate ja spordijuhtide poolt) väljatöötamine ning praktikutega läbiarutamine.

Viimati muudetud: 11.03.2005